Tarantlid, loomaaed ja puhkeala

neljapäev, 20. aprill 2006



Viimasest ajast kolm kogemust vähem või rohkem looduses käimisega: Poola rändnäitus "Imelised elusad ämblikud" Eesti Loodusmuuseumis, Tallinna Loomaaed ja Pirita jõeoru maastikukaitseala.

1. Tarantlid olid kenad karvased, lummasid ja naelutasid nina klaasi külge. Millegipärast meeldisid mulle enamasti kas eriti kergesti ärrituvad või mürgised - Brachypelma'd (emilia, boehmei, smithi). Neil olid tagumikud ärrituskarvade pildumisest puhta paljad. Avicularia versicolor oli ka pilkupüüdvalt räsimata välimusega (hiljuti kestunud?).
Kätte katsuda anti millegipärast just seda tarantlit, kelle kirjelduses seisis, et igasugune häirimine tekitab stressi (Grammostola spatulata). See-eest ei näidanud vaene loomake käest kätte käies üles vähimatki agressiivsust. See, kuidas ta käenahast kinni võttis, oli omaette kogemus.
Rohkem infot neist põnevatest loomadest näeb ehk siit ja internetiavarustest võõramates keeltes.
Nagu laps mänguasjapoes... Tahan ka!
Skorpionid ja tuhatjalgsed mõjusid pigem eemaletõukavalt, see kõige mürgisem ämmelgas, must lesk, oli aga oodatust hoopis pisem - võib märkamatult peale istuda küll.
Lisaks sai (taas)avastatud loodusmuuseumi püsiekspositsiooni.

2. Tipsid käisid kevadises loomaaias ja vedasid pildikastiga meesolevuse kaasa. Kevadel on loomaaias ilus - loomad ei poe kuumuse eest peitu ja on üsna aktiivsed, eriti hommikupoolikul.
Sel korral olid erinevad sead ja seanimelised hitiks. Tüügassiga nägi endiselt väga võigas välja ja keeras vaatajate poole tagumiku ning Vietnami rippkõhtsiga magas tagumik püsti.. Musta-valgekirjud okasssead põõnasid riidas nagu puuhalud, väiksed töntsid päkad taeva poole. Kahju, et paksunahaliste maja kinni oli, tõeliselt potsakaid merisigu ei näinud. Seebu nokkis keelega nina, alpinaariumis on kõige kõvemad mehed reserveerinud seisukoha sõime otsas ja kajakad pätsasid osavalt hüljestelt kala.




3. Inimesed on koledad ja pahad. Vähemalt need, kes prahti maha loobivad ja enda järelt ei korista. Selle jubeduse nägemine tekitab jõuetut viha. Vanad kingad, kiirtoidu pakendid, kast klaasikilde, pappkaste, plastikpudeleid, koerte väljaheited... ja nii terve metsaalune ja igal ruutmeetril. Kas puhkealad on selliselt käituvate inimeste meelest ühekordselt kasutatavad?
Leidsime siiski ühe mäekülje, kus natuke näksida ja jõge vaadata. Oma prahi viskasime tagasi tulles ilusti prügikasti. See oli nukralt pooltäis ja enamik jäätmeid vedeles lihtsalt ümberringi.

3 kommentaari:

Pille ütles ...

Ma olen ilmselgelt argpüks, aga ei usu, et oleksin seda suurt karvast tarantlit julgenud peos hoida! Ja sead on lausa naljakalt inetud:)

Thredahlia ütles ...

Mina jälle ei tulnud selle pealegi, et võiks mitte võtta - tahtsin ära proovida. :D Mõni neiu küll kilkas juba klaasi tagant nägemisestki.
Mul on hoopis see probleem, et kardan väikeseid ämblikke kätte võtta. Niisama ringi jalutades nad mind ei häiri. Väga tore kogemus oli.

Anonüümne ütles ...

Tarantlite juures olekin mina ka arvatavasti juba nende nägemisest kiljuma hakanud. Ei, tegelikult oleksin ma õlgu kogu seal veedetud aja jooksul võdistanud. Nad ei meeldi mulle.

Järgmine kord lähme troopikamajja ka. Mis siis, et seal võivad olla sellised elukad, keda ma ei salli. Kuid kuna ma pole seal mitte kordagi käia saanud, siis lihtsalt trotsimise pärast lähen :)
Olen kangekaelne, eks?

Peale selle, et inimesed on lohakad ja mustusetekitajad, nad on ebaviisakad ka. Nad kohe peavad oma (olematut) "üleolekut" teiselegi näitama. Ja nende ääretu "viisakus" (loe: ülbus) ajab, vot, nii üle ääre, et seda peab kindlasti ka teistele näitama. Kohutav.

Postita kommentaar