Vein on siin kainestavalt kallis ja ilm kadedalt külm... ehk kuidas Tartu tüdrukud teiselpool Euroopat käisid

Vein on siin kainestavalt kallis ja ilm kadedalt külm... ehk kuidas Tartu tüdrukud teiselpool Euroopat käisid ja mida nad seal nägid...

Kui tööst ja koolist kulunud ja kurnatud mina hakkas tõsisemalt Soome reisikorraldajate suvelõpu viimase hetke pakkumisi, soovitavalt Itaaliasse, lappama, oli Sitsiilia juba peaaegu välja müüdud, aga lend Triestesse veel täiesti olemas. Ainult majutuse suhtes on soomlased imelikud, sest enne kohale jõudmist ei ole kindel, kas loosimajutus asub Itaalias, Sloveenias või Horvaatias. Nii saigi ostetud ainult lend ja broneeritud ise majutus. Viimast Triestesse, mis tundus hea punkt, kust vähese vaevaga võimalikult igale poole pääseb.

Esimese septembri varahommikul olime me igatahes varmalt oma Tallinn-Helsingi-Trieste-Helsingi-Tallinn laiendatud kavaga programmiks valmis, hunnik infomaterjale ja mitu pudelit Vana Tallinnat külakostiks hoolikalt kohvrisse pakitud.
Säästuvip reis lindaklassi kampaaniapiletite ja hommikuse veiniga Merilini pardal Helsingisse võis alata :P

Helsingis ei olegi ammu turistitanud ja päris omapead mitte kunagi. Suomenlinnas oli mõnus. Päike paistis ja Selveri pirukad maitseid täitsa nagu Selveri pirukad. Tegelikult tundusid tuulevaiksemad nurgad piknikuks nii popularsed olevat, et privaatsemat kohta oli lausa keeruline leida.


Mõned sammud linna peal ja ebaõnnestunud H&M ründeretk Idakeskusesse, katedraal õhtupäikses ja pilvede taustal... raudteejaamast kohvrite lunastamine ja bussisõit, kaardimäng ning külm ööbimine Vantaa lennujaamas. Minut-minutilt hakkab mulle kohale jõudma, et me tõesti läheme! Tagasi Itaaliasse, mis sest, et vaid imelühikeseks nädalaks eelmise korra peaaegu kuuga võrreldes.

Varahommikune magamata unesegadus, veeprotseduurid ja kolmeeurine kakao käte soojendamiseks - tagasihoidlik algus enam kui toredale puhkusele. See ja sangata-ratasteta rapitud kohver Trieste lennujaamas...
Aga edasi Sloveenia rannik, sini-sinine meri, rand ja päike ja meri ja võõrad keeled ja meeldivad lõhnad ja... paradiis, kaameravabalt. Nii, et eelmise öö magamatus peaaegu ei kimbutanudki.



Trieste, Trieste - mitte just populaarseim turistikoht, aga vaimustav linn ja hea valik. Illy kohv, mõnusalt kreemjas gelato, pasta, pasta, puravikutäidisega gnocchi, Terrano ja Prosecco, San Giusto kindlus ja katedraal, amfiteater, raudteemuuseum, pingviinid, kanal ja imeline merele avatud peaväljak... hüpnootilised hetked muulil ja hullumeelne liiklus. Koht, kus kohtuvad Itaalia, Austria ja Sloveenia köök - pastast, veinist ja mereandidest vorsti, õlle ja hapukapsani.



Ja nende paari vihmase päevata ei oleks me kindlasti sattunud ei entusiastide veetavasse-peetavasse imetlusväärselt detailsete makettidega raudteemuuseumisse ega loodusmuuseumisse Antonio'ga kohtuma (ei ole kuum Itaalia kutt, on hoopis saurusefossiil). Mõlemad külastused olid väga meeldivad.

Paar toidusoovitust Triestes:
Käige kindlasti ära Buffet da Pepi's (via Cassa di Risparmio 3) ja Gelateria Zampolli's (via Ghega 10 ). Esimene on tõsine õlle-liha-hapukapsakoht, millise külastamine on elamus omaette. Et kõigest osa saada, on mõtekas tellida mixed plate, kuid soovitavalt siiski koos hapukapsaga, et mitte puhast liha sinepi, saia ja värskelt riivitud mädarõikaga süüa.
Gelateria Zampolli jäätis tekitab aga lihtsalt ravimatut sõltuvust!


Muggia on tõsiselt armas pisike linnake Trieste külje all, kuhu pääseb ka vettmööda. (Nagu ka Miramaresse ja Gradosse, kui tuju ja päiksepaistelist ilma peaks olema.)
Kitsad tänavad ja värvilised majad - idüll. Lahe koht jalutamiseks, või noh, meie puhul, ära eksimiseks ja vaate nautimiseks, täitsa planeerimatult, aga nii just ongi hea.


Grado ja Aquileia. Kui Grado - "päikesesaar" - on tõsine turistikuurort, kus hotell on hotellis kinni, liivarand on lamamistoole täis laotud, poed ja söögikohad on päeval avatud ning hinnad turistile mõeldud, siis Aquileia, pisike asula, on otsast otsani täis suursugust ajalugu. Peenart on parem mitte kaevama hakata, sest mulla alt tulevad suure tõenäosusega välja hoopis Rooma-aegsed varemed. Ja need mosaiigid... võtavad sõnatuks isegi kunstivõõra inimese.


Miramare loss ja lossipark. Suursugune ja esinduslik, aga ometi on igas nurgas tunda, et see paik on elamiseks ehitatud ja kujundatud. Maximilian'i ja Charlotte lugu selle kõige taustal on lausa pisarateni ilus ja kurb.


Meie viimane päev kujunes natuke ootamatult, aga vist lõpuks kõige nauditavamaks. Ostes hommikul pileteid järgmisel päeval lennujaama sõiduks, nägime tablool tunni pärast väljuvat bussi Pirani. Mis sest, et plaanis oli Duino - loss ja Rilke rada, Miramare oli nähtud ja Sloveenia pool veel üsna avastamata. Otsus oli ütlemata õige :) ja minul on uus lemmiklinn! Piran on lihtsalt ilus. Seda ei oska kirjeldada, peab ise nägema. Lõuna vahetult mere ääres, äärmiselt meeldiv teenindus, friteeritud mereannid ja vein - kirss koogi otsas. Ja need vaated sealt linnamüürilt!
Tahan tagasi!



Aadressid ja ülejäänud pildid on albumis.