Liha ja malmpott ja vastupidi :)

pühapäev, 22. november 2009

Teate, vahel tekib mõne köögiinstrumendiga nii soe suhe, et ilma enam ei oska (nagu hea kööginoaga või korraliku paksupõhjalise kastruliga või õige kumeruse ja vetruvusega vispliga või...).
Mina olen hetkel jäägitus vaimustuses oma emailitud malmpotist. Punasest ja raskest, aga heast ja asendamatust.

Miks? Et milline see ideaalne haudepott siis on?

No esiteks on ta korraliku paksu põhjaga, mis hoiab soojust, jaotab seda ühtlaselt ja aitab kõrbemise vastu. Korralikul haudepotil on ka paksud seinad ja kaas, mis kannatavad nii pliiti kui ka tulist ahju. Selleks otstarbeks on malm ideaalne.

Teiseks peaks see malmpott vähemalt seest kattega olema (emailitud). Nii tohib selles ka toitu säilitada ja veini või tomatiga natuke happelisemaid hautisi teha. Paljas malm kipub nendega reageerima ja valmis toit tuleks sellest peale valmimist nii ehk teisiti kohe teise nõusse ümber tõsta. Puhastada ja hooldada on kaetud pinda ka oluliselt kergem.

Ja kolmandaks... see konkreetne isend oli Selveris kampaania korras hirmodav. Mul on veel väga elavalt meeles, kuidas me klassiõega suvel neid potte sealt autosse vinnasime. Aga ära tasus. Nüüd on tihti menüüs igasugu hautatud lihad (siga, lammas, vasikas, kana... tomatiga, veinis, õlles või kuidagi teisiti), ahjused riisiroad, täidetud aegviljad ja muud "laisa koka" road, mis aegamisi ise köögis valmimisega tegelevad... ja siis keele alla viivad.

Hautatud tomatine pommusiga


Täna ja pildil on sea kaelakarbonaad tomati ja pommuga, kõrvale riis. Pilt on poole haudumise ajal tehtud - kui kaste veel piisavalt paks polnud ja liha kahvli all ise kiududeks ei lagunenud.
Retsepti asemel saab sel korral kirjelduse, sest potti läheb see, mis kodus olemas on ja nii palju, kui kaane alla mahub :)
Samas potis sünnib hästi teha ka vanaema jõulusiga või pörkölti.

Tomatine pommusiga haudepotis

kilojagu taist sealiha, tomatikonserv, suur pommu, suur sibul, paar pead kodumaist küüslauku, soola, musta pipart või tsillihelbeid, vürtsköömet, oliiviõli, pool klaasi vett... ja tühi kõht.

Lõika kilojagu sea kaelakarbonaadi suurteks kuubikuteks, maitsesta üsna tugevalt soolaga ja jäta kaussi toatemperatuurile soojenema.

Koori sibul ja küüslauk. Sibul viiluta, küüslauguküüned jäta terveks.
Kuubista pommu (tükkide suurusel pole tähtsust).

Kuumuta malmpoti põhjas poole sentimeetri jagu oliiviõli tõeliselt tuliseks ja pruunista lihatükid 2-3 jaos kummalki poolt. Tõsta kogu liha potti tagasi, lisa sibul, küüslauk, veidi jahvatatud vürtsköömet, tšillihelbeid ja kuumuta pisut (segades). Lisa pommutükid ja purk konserveeritud tomateid ning pool klaasi vett.
Jäta paokil kaane alla vaikselt umbes kolmeks tunniks podisema. Aeg-ajalt kontrolli, et vedelikku jätkuks ja sega veidi.
Sibul ja pommu moodustavad meeldiva kastme, mis sünnib nii riisi kui kartuli kõrvale nautida.

8 kommentaari:

Avecado ütles ...

oh jah, ma tean seda tunnet!
ma sain omale oma armsa ämma poti, mida tema oma 20-30 aastat kasutas ja milles tehtud toite mu mees juba titest saati on söönud :)
ja ma armastan oma potti! see on ka ilmselt malmist, täpselt ei tea. ma kasutan seda pliidil praadimiseks, suppide jaoks, ahjus lasagne ja kóige muu vóimaliku jaoks! seal ei ole mul siiani miski ära kórbenud ja millegipärast saab selle potti just eriti kergesti puhtaks! :)
ja kui nad veel surnud pole, kasutab ka minu laps tulevikus just seda potti ;)

Anonüümne ütles ...

Kas pildil pole mitte emailitud pott? Email võib seina küljest küll lahti lüüa, aga muidu on super :)
Triinu

Anonüümne ütles ...

On see tõesti tõsi, et nendes tumetates hirmkallites malmpottides ei tohi toitu kaua hoida?

Thredahlia ütles ...

Muidugi emailitud, mitte glasuuritud, aitäh, Triinu!
Errare humanum est, sed perseverare diabolicum.
Viga parandatud :)

Email jah võib lahti lüüa, kuid ei pruugi. Olen näinud terve inimpõlve vanuseid potte, millel email terve. Ju vast ei tasu potti külmapist tulikuuma ahju pista igaks juhuks.

Jah, emailimata (seest tumedas) potis ei tohiks toitu säilitada.

Liina ütles ...

Malmpotid teevad mul alati meele härdaks :-) Just sellise poti, nagu sul pildil, kinkisime pundiga ühele heale sõbrale, kes sellisest kraamist hästi lugu pidada oskab.
Endal mul on aga kaks (nagu sa ütled) inimpõlve vanust malmpotti, emaileeritud ja kohati veidi räsitud, aga ikkagi iganädalaselt kasutuses. Ikka tuleb meelde, kuidas ema rääkis, et kui ma sündisin, siis meil polnud kodus pliiti, oli ainult ahi, kus siis nende pottidega sütel süüa tehti. Nii et ma kutsun oma kaks kullakest nagu Gollum: My preciousss... :-P
Su pörkölti proovin kindlasti ära!

Anonüümne ütles ...

Mul tuli ka kange isu juba peale ja malmpott ka täiesti olemas...
aga vabandust mu rumala küsimuse tõttu... mis on pommu?...

Thredahlia ütles ...

Pommu ehk baklažaan :)

Anonüümne ütles ...

Kui peaks hakkama nullist köögivarustust ostma, siis kõigpealt tariks koju malmpoti loomulikult! Mul neid igas suuruses. Kana on eriti muretu teha, omas mahlas mõne varsselleri viilu, sibulatüki, küüslauguküüne ja rosmariinioksaga (tera soola ja pipart ka ikka). Liha langeb luudelt, kõik söövad ja kiidavad.
Pott küll raske minusugusele kribule, isegi tiba väiksemaid ikka ühe käega õhku ei tõsta, et sisu kummutada, aga selle elan üle - abilisi leiab ju alati.

Postita kommentaar