Sel korral tahan ma jagada emotsiooni, mitte retsepti :)
Mulle lausa kohutavalt maitseb praetud ahven, kõige luude ja nahaga versioon, aga soomuste eemaldamine on, oeh, kui tüütu. Ja kui need ahvenad juba koju on toodud, siis tuleb nendega ju midagi ette võtta. Fileerimist ma olen seni peljanud, peamiselt seetõttu, et Koržetsi kalaraamatu vastaval pildiseerial pea igal fotol fileerija sõrmedele mõni plaaster juurde sigineb... Aga vot soomuseid mul ka polnud täna tuju eemaldada ja võtsin selle fileerimise koha pealt südame rindu. Kui juba käed kalaseks teha, siis võin ma üsna kindel olla, et Väike Kokk selle aja jooksul omale mõne ebasoovitava meelistegevuse leiab ja fileerimine tundus kiirem valik.
Ja see on imelihtne! Esimesel korral, kuus kala, alla kümne minuti ja kala kaod minimaalsed ning null plaastrit. Ei mingeid soomuseid! Nahk eemaldub koos nende tüütustega.
Praetud filee jääb naha ja luudega versioonile küll alla, aga lihtsus kaalub selle jälle üles :)
Meil on siin nüüd igatahes kaks kala täis kõhuga mõmisejat, suur ja väike.
0 kommentaari:
Postita kommentaar